15 aastat tsirkust!
Meenutas ja pani kirja Terje Bernadt tänus kõigile nimetatutele ja veel paljudele teistele ka, kes sel teekonnal abiks on olnud
Ühel ilusal päeval tuli jutuks ühe hea sõbraga, et Folie on ootamatult saanud 15-aastaseks. Sõber küsis: „Mida sa tunned, pärast seda 15 aastat rabamist, rõõmu, õnne, vaeva ja…?” Hmm… ükskõik, millises ajas ma Folie peale mõtlen, tulevad alati kohe meelde inimesed, kes on mind või Folied, või ah, mis vahet seal on, läbi nende aastate lükanud, tirinud või inspireerinud. Folie on kasvanud tillukesest tsirkusekoolist (unistusega treenida artiste etendusteks) rahvusvahelise tegevusega tsirkuse organisatsiooniks vaid tänu kõikidele nendele inimestele.
Meie suguvõsas on peaaegu kõik inimesed õpetajad (ja mitte tsirkuseartistid). Pole siis ime, et ka minu järg jõudis kätte pärast seda, kui mõistsin, et tahan oma tuleviku kindlasti siduda Eestiga. Olin aastaks 1998 selgeks mõelnud, et jätkan tsirkusega vaatamata selle ala olematutele väljavaadetele Eestis. New Yorkis 199o. aastal nähtud Cirque du Soleil etendus avas mulle ukse nõukogude tsirkusest kaasaegse tsirkuse maailma. Tahtsin lavastada tsirkuselugusid kuid mida sa lavastad, kui artiste napib. Seega tuli alustada tsirkuseartistide koolitamisest.
Aastal 2000 asutasin tsirkusestuudio, mille nimeks sai Folie. Stuudioks sai nimetatud selle pärast, et tundus, et see nimi peidab endas alternatiivseid võimalusi ning „folie” leidus täiesti sobivalt võõrsõnade leksikonist.
2000. aasta suvel Hirvepargi esinemisel, kohtusin Merike Purdega Salme Kultuurikeskusest , kes pakkus saaliaega ning juba septembris toimuski Salme võimlas esimene trenn, õpilasteks 5 last. Kutsusin enda kõrvale treeneriks Viktor Saaroni, kellelt ma õppisin tehnikate õpetamismetoodikaid. Folie grupike kasvas sõprade ja tuttvate kaudu leviva info abil ja kevadeks oli meid kokku umbes 15. Mäletan Folie esimest esinemist sama hooaja kevadel Salme Kultuurikeskuse laval.
Peagi meelitasin Foliesse treeneriks ka trennikaaslase ja sõbra Eero Druus, kes oli tasakaalu- ning tuleartist. Peamisteks esinemisnumbriteks olid siis monorattasõit, hüppenöör ja püramiidid. Esinesime vanalinnapäevadel, loomaaias ja mujal ning esimene välisreis aastal 2002 viis meid Kölni tsirkus Zappelinole külla. Tollest reisist jäid eriti meelde kirjud kalad Kölni akvaariumis. Kui 2004. aastal koos Nukuteatri rahvaga Egiptusesse sattusin, siis võlus veelaune elu mind sedavõrd, et otsustasin midagi sel teemal ka lavale tuua. Toomas Tross kirjutas stsenaariumi Folie trikkidele ja kolmekesi panimegi lavale etenduse „Pärlihaldjas”, mis esietendus aastal 2005. Meil olid tol ajal kaks lapsevanemat, kes etenduse juures väga palju aitasid – Elo Sepp ja Kalmer Kaldas. Professionaalidena mängisime Eero- ning Toomasega ka ise etenduses koos õpilastega. Pärlihaldjas tundus meile nii suur ja marginaalne asi ning seda ta ka oli. Viimased aastakümned olid Euroopa tsirkusesse toonud uue tsirkuse liikumise, ent need tuuled puhusid Eestist veel väga kauge kaarega mööda. Seega võib öelda, et see oli etenduste maastikul väga julge algus kaasaegse tsirkuse suunas. Pärlihaldjas mängis kahel hooajal Nukuteatri kavas, saades ülivõrdes tagasisidet. Kiideti esinejate pühendumust, etenduse hoogsust, lugu ja terviklikkust, kujundust (Laura Kõiv) ja meisterlikkust. Pärlihaldjat mängisime ka Sylti saarel festivalil „Island Circus” ja Londonis noorte festivalil aastal 2006.
Folie oli kasvanud, meil oli mitu gruppi, poisid ja tüdrukud eraldi ja endiselt andsime kõik tunnid ära Eeroga kahekesi. Alati, kui võimalus oli korraldasime töötubasid näiteks oma hea kolleegi prantslasest treeneri Lionel Lejeunega, kes sisuliselt on olnud meie mentoriks ja õpetajaks kõik need aastad. Alati osalesime ka festivalide juures korraldatavates töötubades, kus ise olime enamasti koos oma õpilastega õpetatava rollis.
Tihti leidsime ennast akrobaatika-, banquine- või näitlejameisterlikkuse tunnist, žongleerimast või õhuakrobaatika workshopist. Meile Eeroga on selline õppimine lisaks lustile olnud ka võimalus treenerina areneda – eestlasest tsirkusetreenerile tegelikult ainuke võimalus. Tagantjärele võib öelda, et läbi selle oleme ilmselt suutnud luua Eestis midagi teistsugust, tuua oma kooli erinevaid õpetamisstiile miksides kaasaegse Euroopa koolkonda Vene omaga. Nii on sündinud meie koolkond e. Folie koolkond, kus tänaseks on õpetajateks juba meie õpilased. Oleme tõestanud, et tsirkusetegevuses on väga suur tähtsus loominguliseks isiksuseks kujunemisel, seda lisaks artistlikkusele ja meisterlikkusele.
Aga tagasi selle põneva õppimise teema juurde. Saime tohutult inspiratsiooni Belgia Cirkus in Bewegingi poistelt Leuvenis, kui nad mängisid oma etendusi ja žongleerisid lihtsalt võimaltult lahedalt passides kurikatega. Tahtsime ka passida ja tegime algust. Olime esimesed passijad Eestis, mitte, et sellel oleks tähtsust, kuid lihtsalt seda siin varem ei tehtud ja õppida saime seda vaid välismaalt. Kulus aastaid, aga meie tüdrukud olid väga kirglikud harjutajad. Mingil hetkel liitus meiega Andres Mirme, tuleartist ja žonglöör, kes hakkas harjutama koos tüdrukutega inspireerides üksteist. Nii sai Andresest meie žongleerimistreener. Viimastel aastatel oleme oma žongleerimistehnika üle isegi uhkust võinud tunda ja aastast aastasse annavad trennidele värvi Hollandi žonglöör Marco Bonisimo meistriklassid inspireerides ja motiveerides igas vanuses ja igal tasemel žonglööre.
2005. aastal osalesin Berliinis toimunud Euroopa noortetsirkuste kohtumisel, mis päädis võrgustiku asutamisega. Sellest ajast olen igal aastal osalenud ka NICE (Network of International Circus Exchange) seminaridel. Hindasin väga võimalust vahetada kolleegidega informatsiooni ja kogemusi. Need kohtumised on pannud aluse sõprusele paljude tsirkustega eri riikides, kus oleme käinud festivalidel või koolitustel. Tsirkus ei ole vaid käputäie boheemlaste eksklusiivne hobi. Folie õpilastel on tsirkusesõpru üle Euroopa. Niisugune rahvusvaheline tegevus ongi kujundanud Folie näo.
NICE seminaridel saime teada ka sotsiaalse tsirkuse meetodi kohta. Meil oli väga hea võimalus käia Amsterdamis töövarjuks Circus Elleboog juures, mis on kindlasti oma 60-aastase kogemusega olnud Euroopa sotsiaalse tsirkuse lipulaevaks. Sotsiaalse tsirkuse meetodis väärtustatakse protsessi kui elukvaliteedi parendamise võimalust ja minuarvates tuleks elus, nii laste omas kui täiskasvanuna rohkem väärtustadagi protsessi ennast kui kaugeid ja tihti kättesaamatuid eesmärke. Folie korraldab sotsiaalse tsirkuse töötubasid koolides täiesti tavalistele lastele, kel avaneb nii võimalus end teistmoodi proovile panna ja kogeda midagi uut. Sotsiaalse tsirkuse töötubasid on Folies läbi viinud Kaupo Pilder, žonglöör ja akrobaat ning Folie treener. Olles ühe Ladina-Ameerika-Euroopa projekti partnerid on meil võimalus end täiendada maailma eri paigus. Novembris 2014 osalesime Kaupoga Buenos Aireses toimunud seminaril, kus Circo Social del Sur viis meid oma „tööpõllule” getosse – mis annab sotsiaalsele tsirkusele ikka väga suure tähenduse.
Olin alati mõelnud, et Nõmmel oleks tore teha tsirkust ja see võimalus avanes ootamatult, kui aastal 2005 kutsuti Folie tsirkusekool Nõmme Kultuurikeskusesse. Seal asus appi tunde andma Kadri Ridaste, meie kunagine trennikaaslane, kes jääb Folie õpilastele kindlasti igaveseks meelde kirgliku sportakrobaatika armastajana. Nõmme grupp arenes kiiresti ning juba 2008 mängisime seal väikesel laval jõuluetendust „Aken”, mille kujundas Kaie Kal. Seesama VIU grupp on tänaseks Folie produktsioonigrupis.
Aastal 2007 tegime koostööd Kaspar Jancisega, kes oli juba ammu unistanud tsirkuseetenduse loomisest. Koostöös valmis etendus „Kohver”, mida saatis ansambel „Kriminaalne Elevant” live. Algselt oli kavas, et Kaspar lavastab tüki, kuid kuna ta oli ülekoormatud, siis avanes see võimalus minul.
Kaspari muusika, ideed, kostüümid ja Laura Kõivu lavakujundus aitasid luua terviku, mis koos elava muusikaga on tänini paljude lemmik Folie etenduste hulgas. Mängisime Kohvrit Tallinn Treffil, Salme Kultuurikeskuse fuajees, Sylti „Island Circus”´l, Luxembourgi Kultuuripealinna sündmustel ning Leuvenis rahvusvahelisel festivalil.
Kohvri etenduses katsetasin erinevate võimalustega õhuakrobaatikas. Artistid esinesid kardinatena üles riputatud dekoratsioonidel. Järgmisena sündis idee teha kangast pilevkiik. Meie teadmist mööda kasutati niisuguse kinnitusega köit (cloud swing), aga mind inspireeris materjali laius ning venivus mis andsid rohkem ja teistsuguseid võimalusi. Proovisin alguses ise natuke aega.
Grete Gross, kes oli juba õppinud mitmeid õhualasid, hakkas kangakiigega vaikselt tööle. Sai selgeks, et selle materjaliga on väga palju avastamisruumi ja selliselt polnud meieteada kangaid varem kasutatud. Internetis ei leidunud mingit materjali kangast pilvekiige kohta ja peagi tõdesime, et ka meie Euroopa kolleegid ei olnud midagi sellist enna näinud. Olime välja töötanud täiesti innovaatilise tsirkuseala ja Grete enda looming ning tehnikad panid sellele aluse.
2009. aastal etendus „Esimene lend”, mille aitas meil lavale tuua Renate Valme ning saatis live osalt ka oma muusikaga akordionist Jaak Lutsoja. „Esimene lend” oli meie esimeste õpilaste lõputöö.
Samal aastal olime Amsterdamis NICE konverentsil, kui meie kolleeg Wolfgang Pruisken Hannoverist tutvustas meile oma sõpra Stefan Schmidtke´t, kes oli seotud Tallinn 2011 kultuuripealinna projekti korraldamisega oma kolleegi Mikko Fritze kaudu. Stefan tutvustas Kultuuripealinna ideed ja Tallinna linna niisuguse kirglikkuse ja professionaalsusega, et hakkasime Eeroga kohe kaasa mõtlema.
Minu peas sündis idee tsirkusepuust – Eesti tsirkuse arendamise kava eri tasanditel (okstel) juurtest ladvani (kõrgkultuurini) – mida ka kohe samas esialgsel kujul kolleegidele esitlesin. Tallinnas aga tuli meil loomulikult esitada oma projekt ideekonkursile ja aasta jooksul pidime pidevalt oma ideed täiendama. Stefani arvates olid Tsirkusepuu idees kõik komponendid ideaalse Euroopa kultuuriprojekti kirjutamiseks. Meie Hannoveri kolleegide abiga leiti projektile uus pealkiri „What Makes Us Move” ja esitatud projekt sai tulemuseks 94%, mille peale tuleks Stefanile püsti seistes aplodeerida. Igatahes avas see meile rohelise tule oma ideede elluviimiseks.
Tänu Euroopa raha osalusele jäi projekt puutumata ka majanduslanguse põhjustatud kärbetest Kultuuripealinna rahakotis. Projekti „What Makes Us Move” partnerid olid Circo Center Hannoverist, Albert&Friends Instant Circus Londonist, Elleboog Amsterdamist, Cirkus in Beweging Belgiast Leuvenist, Lahti professionaalne tsirkusekool Soomest ja tsirkusestuudio Folie, kes igaüks korraldas tsirkusesündmuse omas riigis, millest kõigil partneritel oli võimalus osa võtta. Tallinnas augustis 2011 toimunud Tsirkusepuu festival Tsirkuse Alleega, tsirkusepiknikuga ja etendustega suures telgis Kadrioru pargi rohelise lava juures oli projekti suursündmuseks pannes pargi 10-ks päevaks korralikult kihama.
Tsirkusepuu festival võimaldas meil maale tuua Eesti jaoks uue tsirkuseala hiina masti. Hea, et meil leidus tagataskus ka võimekas artist Priit Peetris, kes kiiresti sellest oma ala tegi. Tegelikult oleme ka teisi alasid pidevalt arendanud, millest Folie asutamise ajal keegi Eestis veel isegi unistada ei osanud.
Kõiki neid alasid oleme õppinud tegema välismaal, ennast koolitanud ja vastavad materjalid hankinud – õhuakrobaatika kangastel, duo trapets, banquine (õpilaste tõlkes „viskepüramiidid”), köiletants, diabolo ja passing (partneritega žongleerimine), millest eelnevalt juttu oli. Loomulikult on see kõik olnud aastatepikkune arendustegevus, mis on põnevust ja motivatsiooni pakkunud nii treeneritele kui õpilastele.
Tsirkusestuudio Folie oli 10 aastat tegutsenud ja polegi siis ime, et 10. hooajal tõime lavale kaks etendust. Etendusega “Boheemide hoov” tuleb kohe meelde esinemine septembrikuus kohviku „Boheem” hoovis – veider kokkusattumus – kui veidi peale etenduse algust hakkas sadama paduvihma. Hoov oli rahvast pilgeni täis. Paistis, et kuna publik ignoreerib vihmasadu, siis polnud ju ka artistidel põhjust katkestada. Eriti lõbus oli vaadata õhuetteastet läbimärgades kauni kaarega vett pritsivat kangastes. Tunne oli vägev ja ma usun, et seda eriti just tänu Kalamaja armastusväärsele publikule. Esinemisvaipade kuivatamiseks kulus kolm kuud ning pärast seda me siiski vihmas enam ei esine, kui, siis hästi natuke.
Eriti marginaalse tähtsusega Folie jaoks on aga etendus Käputäis Olemisi grupilt FF, kelle ideedele oli etendus tehtud. Grete Grossi loole kujundas kostüümid Maarja Roolaht, üks Folie esimestest õpilastest aastast 2000. Etendusi mängides tabas mind alati me-oleme- kõik-õigesti-teinud-tunne ning peab tunnistama, et seda tunnet polegi nii lihtne saavutada Eestis, kus professionaalne tagasiside peaaegu puudub. Nüüd võib muidugi julgelt öelda, et välisfestivalidel räägitakse meie etendustest kui kindla kvaliteediga kaubamärgist. Selle tähelepanuväärse koosseisu artistidest on tänaseks Grete Gross ja Lizeth Valme omandanud tsirkuseartisti elukutse, Lahti tsirkusekoolis õpib professionaaliks veel Ireen Peegel, Priit Peetris on hiina masti artist ja treener, Maarja Roolaht on kunstnik, žonglöör ja esinev artist, Anna Kristin Peterson õpib tsirkust Kopenhagenis, Liina Eller ja Elyca Edovald on treeneri kutsega. Asjaolu, et noored inimesed on kasvanud iseseisvalt mõtlevateks kunstnikeks ja artistideks või soovivad oma kogemusi edasi anda õpilastele tunnustab kõige paremini Folie kontseptsiooni.
Käputäiega seoses on omamoodi seikluslik meenutada etendusi Leuvenis tsirkusetelgis aastal 2012. Telk oli täis, ehk umbes 300 inimest, ja etendus oli jõudnud poole peale, kui kogu elekter ära kadus. Õnneks oli žonglööride taustamuusika piisavalt kaasahaarav, et sütitada publikut live esitusena pala jätkama samal ajal teise käega oma telefonist lavale valgust näidates – kui hea, et on leiutatud taskulambiga telefonid! Etendus jätkus täiesti interaktiivsena ja sügavalt improvisatsioonilisena ning tuleb tunnustada noorte artistide loomingulisust ja julgust sellest olukorrast viksilt välja tulemise eest. Eriti meeldis akrobaatika osa uuel kujul, mida saatis improviseeritud dialoog. Lõpuks tuli elekter tagasi ning helitehnikuna julgesin etenduse lõpuosas muusika siiski peale panna, et lugu väärikalt lõpetada. Seisvad ovatsioonid olid garanteeritud.
Tsirkusekunstita ei saa hakkama ka teatrid, muusikalid ja tantsuetendused. Folie grupp FF on osalenud Muusikaliteatri etenduses “Pipi Pikksukk” (2009), kus allakirjutanulgi õnnestus teha väike tore n.ö. stunt Pipile köiel; Elyca Edovald Rahvusooperi etendustes “Armastuse Valem” (2009) ja “Tsirkusprintsess” (2015), ning Folie artistid Maarja Roolaht ja Gerda Anette Allikas on olnud Renate Valme etenduste raudvaraks, viimast neist “Pure Mind” mängitakse ka aastal 2015. Ireen Peegel osales ETA tantsustuudio etenduses “KAMA” (2013).
Etendustegevus on kogu aeg jätkunud ja 2012. aastal sai valmis etendus „Minu väike tee” Nõmme grupiga. VIU grupiga töötamine ja selle etenduse lavastamine on olnud puhas lust ja rõõm, mille on võimalikuks teinud treenerite igapäevane töö ja õpilaste pühendumus. Esinesime etendusega Peterburis festivalil „Lendavad lapsed”, Londoni 6. Rahvusvahelisel noortetsirkuste festivalil, Trondheimis Norra tsirkusefestivalil, Helsinkis Linnanmäe lõbustuspargis, Sylti saarel festivalil Island Circus ja mujal ning muidugi palju kordi KUMU auditooriumis, millest on saanud meie lemmik esinemispaik.
Tsirkusestuudios Folie koolitusprogrammis on järjest suurem tähelepanu pööratud noorte inimeste eneseväljendusoskusele, näitlejameisterlikkusele ning võimalusele arendada ennast kui ainulaadset ja isikupärast artisti. Folie muusikaõpetaja on Anu Tähemaa, kes annab lastele loovustunde ja vajadusel paneb viiuli ja flöödi õigesti ja parimal moel kokku kõlama. Meiega on pikaajaliselt teinud koostööd näitleja ja kloun Dan Renwick Austraaliast, tegelikult vist peaks nüüd juba ütlema, et Tallinnast.
Nende põnevate koostööde tulemusena sündis näiteks etendus „BB Ragtime” (2013), kus tsirkuseartistid musitseerisid etenduses live.
„Mis oleks kui…” (2014) baseerub noorte artistide improvisatsioonil ja selle poistegrupi (Lost Monkeys) eripäraks ning tugevuseks on nende mängulust, – julgus ja -oskus.
Kahel aastal olnud tsirkusestuudiol Folie olnud põnev koostöö festivaliga ReReRiga, kes on Folie produktsioonigrupilt tellinud etenduse. See on olnud heaks võimaluseks uue põlvkonna tsirkuse professionaalidele oma etenduste lavale toomiseks. Lavastaja ja artistide koostöös valmis etendus „Uka-Uka”, mida mängiti festivalil 2013. aastal.
Kultuuripealinn Riia 2014 aastaks tuli lavale aga etendus „Viktor ja kollane kera” Kaspar Jancise ideena ja lavastuses. Selle lavastuse juures oli väga määravaks ka koostöö koreograaf Kaja Lindaliga. Etenduses lõid taas kaasa Folie endised õpilased/tänased artistid ning ansambel Kriminaalne Elevant. Olla festivalide programmides ja lavadel koos teiste Euroopa vägevate kaasaegse tsirkuse truppidega on meie võimalus Eesti lippu kõrgel hoida, eksole.
Folie muutumist ajas on olnud põnev seestpoolt jälgida ja kujundada. Me oleme alati olnud avatud uutele võimalustele ja me pole kunagi armastanud seada endale piiranguid. Tsirkus ongi ju oma piiride otsimine ja võimalusel ka nende edasinihutamine, mis muud. Tsirkus on žanrina ka väga tehniline ning väga peent füüsilist meisterlikkust nõudev ala. Lisaks pead olema tantsija, muusik ja loomulikult ka näitleja. Kõik see nõuab tohutut pühendumust ning võib-olla see ongi see, mis tekitab minus alati sellise tunde, et meie tsirkusesse tulevad vaid väga motiveeritud ning toredad inimesed. Üks ema ütles kord, et laps võib käia Folie treeningul kasvõi vaid selle hea seltskonna nimel. Eks lapsed ole oma treeneri nägu ja treenerid on Folie nägu ja kokkuvõttes on lavalt publikusse kanduv atmosfäär ju Folie peegel.
Tsirkusestuudios Folie tehakse tohutult palju asju – toimuvad laagrid, töötoad välismaal, tunnid välistreeneritega, esinemised, akrobaatikavõistlused, pereüritused, sotsiaalse tsirkuse töötoad, jõuluproduktsioonid jne.
Et mida ma tunnen, küsid? Tunnen, et olen õnnelik selle üle, milleks Folie on kasvanud ja nende tohutute võimaluste üle, mis meil kõik veel ees seisavad. Kõik need etendused on olnud Folie aga ka Eesti tsirkuse arengut tähistavateks teeviitadeks. Olen väga uhke kõikide Folie treenerite töö üle ja selle üle, et nende isiksused on õpilastele väärikaks eeskujuks. Folie ei ole pelgalt tsirkusekool vaid organisatsioon, mis tegeleb kõige laiemas mõttes tsirkusetegevusega – lastele, täiskasvanutele, proffidele kõrgkunsti tasemel või sotsiaalse tsirkuse sfääris.
Tsirkusestuudio Folie on FACE võrgustiku ja Põhjamaade-Baltikumi tsirkusevõrgustike liige. Eriti heaks alguseks aga pean Eesti Kaasaegse Tsirkuse Arenduskeskuse loomist 2014. aastal lootuses, et see annab võimaluse arendada kaasaegset tsirkust Eestis süsteemselt ja koos kolleegidega saab tsirkusepuu idee teoks tehtud. See on minu uus suur unistus.
Tahaksin veel öelda, sest minuarvates on tähtis mäletada, et ilma tehnilise teostuseta ei püsi ükski tsirkus püsti ja selle eest on kogu aeg hoolitsenud Eero Druus, aga ma ei tohi seda öelda, kuna oma ülimas tagasihoidlikkuses võiks Eero niisugust avalikustamist mulle pahaks panna, seega ärge pange selle loo viimast lõiku tähele. Kui te aga siiski juba jõudsite lugeda ka seda lõiku, siis see on lihtsalt üks väike jätk kõikidele neile positiivsetele asjadele, sündmustele ning inimestele, mis või kes on teinud tsirkusestuudiost Folie just sellise omalaadse maailma tsirkuste hulgas.
