Tsirkuse ajalugu
Tsirkus Vana-Roomas - Tsirkusemaneež - Tsirkusehooned - Tsirkusetelgid - Tsirkus Ameerikas - Hiina tsirkus - Tänapäeva tsirkus

Eesti tsirkuse ajaloo kohta loe Kaljo Krolli (1931-2000) raamatust “Kohvrist kohvrisse”.

Vana-Roomas oli tsirkus amfiteatritaoline väljak, kus korraldati võistlusi. Suurim on olnud Circus Maximus, mis mahutas veerand miljonit pealtvaatajat ning mille 80-meetrise läbimõõduga areenil korraldati gladiaatorite võitlusi, võidusõite ning jõu- ja osavusnumbreid. Tugevate ja metsikute atleetide võitlus oma elu eest, loomade duellid, julged kunstratsutajad ning vaatemängulised kaarikute võiduajamised kuulusid roomlaste meelelahutuse hulka.

Kaasaegse tsirkuse rajajana tuntakse Inglise ratsaväe seersant-major Philip Astleyd (1724 - 1814), kes oli võlutud kunstratsutamisest. Just seda meest peetakse ringikujulise esinemispaiga - maneeži kasutuselevõtjaks. Astley ehitas esimese tsirkusehoone 1769. a. Londonisse Westminsteri silla kõrvale omandatud maatükile ning nimetas selle “The New British School of Amphitheater Riding Ring”. Hobustega seotud numbrite pärast sai maneeži läbimõõduks 13 meetrit, sest just sellise läbimõõduga ringil ratsutades tekib tsentrifugaaljõud, mis võimaldab trikkide ajal kindlalt hobuse seljas püsida. Kindla suurusega maneežist oli abi ka loomadele, kes erinevates esinemiskohtades ei võõrastanud enam nii palju. Samuti lihtsustas see esinejate elu, kuna etteasteid ei pidanud pidevalt maneeži järgi ümber kohendama. Astley teine uuendus oli see, et truppi võeti ka muid esinejaid nagu akrobaate, miime, kloune, köielkäijaid jt. Esimest korda esitati niisugust kombineeritud etendust 1770. aastal, mida võib pidada tänapäevase tsirkuseetenduse sünnimomendiks. Enne ringikujulise tsirkusemaneeži kasutuselevõttu esinesid väikesed rändtrupid laatadel ja turgudel.

Astley ajal ja kaua pärast teda korraldati tsirkuseetendusi statsionaarsetes tsirkusehoonetes. Astley ise oli Inglismaal ja Prantsusmaal mitme sellise hoone ehitajaks. Prantsusmaal töötas Astley koos Antonio Franconiga, kelle korraldatud tsirkuseetendustes oli suur osa pantomiimil. Nende kahe eestvedamisel valmis 1807 Cirque Olympique ning 1862 Cirque d´Hiver, mis seisab seal ka praegu.

Tsirkuselaine levis kiiresti ka mujale Euroopas: 1793. aastal esitleti esimest tsirkust Venemaal Peterburi tsaaripalees, Kopenhaagenis tegutseb tänini 1887. aastal ehitatud tsirkusehoones Circus Benneweis.

Philip Astley rivaaliks oli Charles Hughes, kes oli kuulus nii oma ratsutamisoskuse kui ka õpetaja ande poolest. Hughes`i õpilane John Bill Ricketts viis tsirkusesädeme Inglise kolooniatesse. Ta esines edukalt Ameerikas Philadelphia Ratsakoolis ning tegi ringsõidu idarannikul.

Varased tsirkuse rändtruppide show´d olid väga lihtsad. Saatemuusikaks tavaliselt viiul või paar, esinejateks žonglöör, köieltantsija ja mõned akrobaadid; võimalik, et ka etteaste hobusega. Esineti vabas õhus ja koguti annetusi. Hiljem, kui töötati kinnises ruumis, korjati sissepääsutasu.

Kuigi juba 1840. aastal esitati Pariisis Champs-Elyséel tsirkusetrikke millegi telgilaadse all, võib tänapäeva telktsirkuse sünnimaaks pidada siiski Ameerikat. 1860ndatel ehitasid ameeriklased Spalding ja Rogers esimese tsirkusetelgi, mis sarnanes väga tänapäeval kasutatavatega. 1867. aastaks oli Ameerikas juba 22 telgiga rändavat tsirkusetruppi.

Euroopa suurim tsirkusetelk on olnud Zirkus Sarrasani`l, kelle telgi läbimõõt oli 17 meetrit ja korraga mahtus etendust vaatama 10 tuhat pealtvaatajat. Zirkus Sarrasani loodi 1901. aastal Dresdenis ja ta tiirles alates 1926. aastast.

19. sajandil hakkasid Euroopa ja Ameerika tsirkused arenema erinevas suunas. Euroopa trupid rändasid hobusevankritel linnast linna, mis olid teineteisele küllaltki lähedal. Esineti ümberkaudsetes külades ühemaneežilistes telkides. Publikuks väike hulk tänulikku külarahvast.

Ameerikas aga arenesid asjad teisiti. Kuna linnadevaheline kaugus oli suur, siis aitas tsirkusetegijaid raudtee tormiline areng. Tsirkusetelke püstitati raudteejaamade lähedusse, kuhu pealtvaatajad said kerge vaevaga koguneda ka kaugemast ümbruskonnast. Et mahutada rohkem publikut, hakati kasutama järjest suuremaid telke, kuhu lisati ka maneeže. Ameerika väikesest tsirkuseetendusest oli saanud suurejooneline vaatemäng paljude esinejatega, ekstravagantsete loomadega ning tsirkuseparaadiga. Algas tsirkuseetenduste turundamine.

Üheks selliseks ettevõtjaks oli P.T.Barnum. Koostöös W.C.Coup´iga tõid nad 1871. a New Yorgis Brooklynis välja show pealkirjaga “The Greatest Show On Earth”. Kümme aastat hiljem aga alustas ta koostööd ärimehe James Bailey´ga. Nende show oli nii suur, et vajas esituseks kolme maneeži.

Pärast Bailey surma, 1907. a. ostsid Barnum & Bailey show ära vennad Ringling`id ning esimest kombineeritud etendust võis näha 1918. aastal.

Tsirkus on tänapäeva arusaamise järgi suhteliselt noor meelelahutusvaldkond. Siiski on inimesed aastatuhandeid harrastanud osavust, jõudu, painduvust ja täpsust nõudvate trikkide tegemist. Üks näide kauaaegsest traditsioonist on Hiina akrobaadid. On leitud, et Hiina akrobaatika oli kõrgel tasemel juba Han-dünastia ajal (206 e.m.a. - 24 m.a.j.). Nii nagu tänapäevalgi kasutati rekvisiitideks kõige tavalisemaid vahendeid nagu vaase, laudu ja toole. Vanas-Hiinas rändasid akrobaadid külast külla esinedes uskumatult meisterlikult. Tänapäeva tsirkuses nimetatakse traditsioonilisi Hiina tsirkuse alasid Hiina mängudeks.

Kuigi tsirkuseetenduse vorm muutub ajast aega nii nagu teisedki kunstivaldkonnad, on “trikk” jäänud ikka samaks – kätelseis, salto, žongleerimine 3 palliga. Siiski mõtlevad leidlikumad artistid pidevalt välja uusi, keerulisemaid ja põnevamaid trikke. Tsirkusežanr täiustub koos tehnika arenguga (David Copperfieldi showd) ja otsitakse järjest uusi võimalusi ning vahendeid. Möödunud sajandi lõpukümnenditel hakati tootma tsirkuseetendusi, mis olid seotud süžee ja originaalmuusikaga, ehk teisisõnu muusikal või draama tsirkuses. Numbreid ja etendusi, mida meie tahaksime nimetada tsirkuse kunstiteoseks, kutsutakse tsirkusemaailmas 21. sajandi tsirkuseks. Üheks selliseks teerajajaks on Kanada Cirque du Soleil (Päikesetsirkus), kes on oma suurejooneliste etendustega vaimustanud maailma.

Täna, leides end 21. sajandist, võib vaid põnevusega ootama jääda uusi vallutusi tsirkusemaailmas.